ma mäletan kõikide oma laste sünde nii selgelt nagu eilset päeva..esimene poeg sündis juba 11,5 aastat tagasi 1 maikuu päeval. ilm oli ilus,päike paistis- seda oli mul aega läbi akna vaadata mitmeid ja mitmeid tunde ajal kui ma oma kõhtu valutasin. ja poja sündi ootasin. ma ei olnud üksi,minuga koos oli vapralt minu õde, saabuva pojakese tulevane tädi:) kuna eelneval ööl oli volbripidustused siis sain oma õe kätte nö. otse peolt ja ütlesin- nüüd tuleb tulla ja hakata tegelema tõsiste asjadega:) ja nii ei saanudki mu õde sel ööl koju magama vaid võttis suuna hoopsitükkis pealinna poole kus tema noorem õde oma esimest sünnitust ootas. ja närvitses- muidugi- sest kõik oli ju täiesti teadmata maa. õel seevastu oli juba neli last,ehk et sel alal juba kibe käsi..ja kes võiks olla veel parem tugiisik sel alal kui tema:)
kuna minu esimene sünnitus võttis pikalt hoogu siis sai mu õde vahepeal kenasti ka nende suurte pallide peal silma kinni lasta:) kiikus ja puhkas.
1 mai pealelõunal kella kolme paiku ta lõpuks sündis.siis ei maganud meist enam keegi. vaeva ja valu oli palju - seda ma mäletan. ja seda suurem oli mu üllatus kui selgus et poeg kes sündis, on tegelikult niiiiii väike. kõigest 2750 grammi. esimese lapse sünd annab tiivad. ma arvan et võimsamad kui red bull :)
minule endale küll tundus et ma hõljun mitte ei kõnni. nii võimsat emotsiooni mina oma juba kuigi pikka elu jooksul veel tundnud ei olnud. õe kommentaar aga peale seda kõike oli selline- nojahh,ma arvan et lihtsam on ikkagi ise sünnitada kui kaasa elada:) nii palju energiat andis ta meile sinna! ole sa tänatud.
teine poja sündis peaaegu 3 aastat hiljem ehk siis 8,8 aastat tagasi. ja hoopis tartus.
seekord ei olnud meil plaanitud et keegi kaasa sünnitama tuleks kuna nüüd olin ju juba kogemustega:)..ja arvasin et saan ise hakkama. aga kuna sünnitama oli vaja minna tartusse ja selleks maha sõita 120 km siis oli vaja meile autojuhti ja jälle oli mu õeke see,kes oli kohe käepärast võtta! seekord lasin tal kenasti kodus öö ära magada ja kutsusin ta hommikuks:) autos oli juba põnev..kui tuli valuhoog siis õde vajutas gaasipedaali. hirm selle ees et hakkan tal autos sünnitama oli vist suur. aga õnneks jõudsime ikka õigel ajal õigesse kohta. tartusse kohale jõudes olid juba valud nii suured et minu arvamused minu suurte kogemuste kohta olid olematuks pühitud. ja läksin klassikalise kavaluse teed,öeldes õele et kui sa juba siin oled,äkki jääd veel natukeseks siia:)
see kavalus toimis,kusjuures!!!!! õde jäi jälle meiega. see sünnitus muutus keeruliseks. ja mina ei saanud vahepeal enam mitte millegist aru. ma ju pingutasin kõigest väest aga laps ei tahtnud väljuda,miski segas. siis otsustati kiirelt keisri kasuks kuna lapse olukord muutus kriitiliseks. edasi toimus kõik juba nagu filmis,mind sõidutati kiiresti ühest osakonnast teise. ainus mida mäletan olid need uksed mis lipa-lapa kinni/lahti käivad. kuidas nad tormasid mu lauaga läbi nende uste. ja veel see et narkoosiarst ütles rohelisele meeskonnale et oodake,ärge teda veel lahti lõigake ta pole mul veel ära läinud.....see oli viimane asi mis kuulsin. siis oli tükk maad tühja pimedust. kui ärkasin olin täiesti purjus ...ja hirmsasti ajas nutma..ma ei teagi miks. kas oli narkoosiannus nii suur...või olid viimased hetked härdalt veel meeles...siis tuli aga õde mu juurde ja ütles,ära nuta , kõik on hästi! mingi aeg sai ta teda vaatama..mina olin ju abitult voodis kummuli. ja siis ta ütles et sel poisil on lõua otsas suuuur lohk! :) mina nägin oma lohuga poissi alles aegu hiljem. ma arvan et 24 tundi peale sünnitust ehk. ajataju oli kadunud. teise poisi sünd/olgugi et olukord oli palju keerulisem/ mõjus kuidagi rahulikumalt. see tundus kuidagi loomulikuna et ta tuli. enam ei olnud neid tiibu. ma olin juba enne ka ema. aga rööm sellest poisist oli samasugune nagu esimese puhul. nüüd ma olin juba ikka täiesti emme ju:) kahe poja ema!!
minu kolmas poeg sündis selle aasta veebruaris,paar päeva enne oma venna sünnipäeva. ma mäletan kuidas oli kodus veel tema 8 aastat vanema vennaga juttu, et hea oleks kui venna sünniks ikka omaenda sünnipäeval..siis ei peaks seda ühte pidulikku päeva jagama. no me täitsime tema soovi:)
kolmas sünnitus oli ka tartus. selle erinevusega et olime juba haiglas varakult valmis,ootel. kuna poja andis märku et võib varem tulla. seega ei pidanud õde seekord sõitma:) ja meil oligi kokkulepe et seekord tuleb meiega sünnitama hoopiski poisi issi. see sünnitus oli teistest erinev. algusest lõpuni positiivne protsess,üdini mega kogemus. esimest korda oskasin ma sünnitusele teadlikult ja targalt läheneda. seega ei tähenda vist kogemus siiski sünnituste arvu vaid enda vanust ja teatud omandatud oskusi elus. õige hingamine,lapsega kontakti hoidmine sünnituse ajal. see oli vägev!! ja aega kulus meil selle eduka protsessi läbiviimiseks vaid mõned tunnid. seega toimus kõik nii kiiresti et issi jõudis haiglasse siis kui poiss oli juba teki sisse pakitud ja kohe-kohe pidi arst ta alla lastetuppa viima. aga issi sai enne poisi ikka kätele ja neile anti aega teineteisele sügavalt silma vaadata ja tere öelda:) no ja mina olin nii õnnelik sest me olime pojaga nii tublilt hakkama saanud! olin me üle uhke.
jahh,kõik mu sünnitused on mul eredalt meeles. igaüks neist oma nüanssidega. ja nüüd nad kasvavad meil siin kodus. kas kolme poja kasvatamine on kerge?? ohh ei,üldsegi mitte. vahest on kohe väga raske,mis seal salata. ma usun et minuga nõustuks enamus poegade emmesid. et see poiste kasvsatamise tee on raske ja vaevaline. ja suur osa ütleks, et ohh,kullake, sul ju lapsed veel väiksed, raskemad ajad on alles ees!! küllap see nii ongi. küllap on see nii et igal vanusel omad valud ja võlud. kasvuraskused,suureks saamise murdumised. ja meie,need emmed,püüame igaüks anda parima sellest mida me oskame ,mis meil anda on.
haiglast,kus sünnitame oma lapsed,antakse meile juhtnöörid kuidas titaga hakkama saada,mähkusid vahetada,rinnaga toita,hoolitseda lapse naba eest aga keegi ei valmista meid ette selleks, et lapsekasvatamine on üks tõeliselt raske teadus, et nii kui nad jalad alla võtavad ja rääkima hakkavad,hakkab kõik pihta. suur kasvatustöö:) higi,valu,pisarad. õnneks , jahh õnneks on ka selles ajas palju rõõmuhetki.ja me kõik teame kui palju need hetked meile tähendavad ning et selle nimel tasub vaeva näha:)
ja meil jääb vaid loota et ükskord kannab meie emaks olemine ka vilja. et meie vaev saab tasutud korralike inimeste näol! ohh see on iga ema suurim unistus ma usun. et meie lastest kasvaks väärikad inimtegelased. kes oskaks oma eluga edukalt hakkama saada, oskaks näha ja hinnata ka teisi enda ümber ja suudaks olla õnnelikud sellistena nagu nad on.ma ju tean kui palju aega kulus mul endal sinna jõudmiseni. et olla õnnelik ja hinnata ennast sellisena nagu oled...nii et pealtnäha võib see tunduda kergelt täituva sooviga kuid ei pruugi olla seda sugugi. kui mina satuks multifilmi kus oli soovikoht "lenda,lenda õieleht,lääne kaudu itta, põhjas käi ja lõunas käi,naase siis kui ring saab täis ning kui lõpuks puutud maad,minu soovi täida sa......"... siis mina sooviks just SEDA oma lastele.
ma tahan öelda kõikidele emmedele,et te olete tublid sest lastekasvatamine on keeruline töö. ja emmede panus sinna on ülisuur olgugi et kõrvalseisjatele see igakord nii ei tundu . aga meie ise teame KUI palju energiat,valutavat südant,valatud pisaraid ja armastust sinna läheb. meie juba teame:)
seepärast kallistan täna kõik emmesid oma pika jutu lõpuks ja soovin kõigile jõudu ja jaksu ja USKU - et ühel päeval meie lapsed on kasvanud väärt tegelasteks!! et meil on jälle põhjust uhkuse ja õnnega meenutada nende sünnilugusid:)
