endale enam nii uskumatu ei tundugi,s.t et harjumine uue olukorraga hakkab juba saabuma. mulle isiklikult meeldib see uudne olukord. et lähed õue ja ümberringi on linn:) ja kõik asjad on käe-jala juures. ei olegi vaja pead murda kuidas saada apteegist rohtu või kas küla ainsas poes on vajalike mõõtudega mähkmeid poisile...jahh,need on pisiasjad..kuid vahest mängivad need me elus suurt rolli.
ja see linna keskkond üle pika aja taas mingis mõttes võlub mind. olen selles linnas ju mitukümmend aastat elanud. kui lahkusin , tundsin et on vaja minna natukeseks eemale. sai üks eluperiood läbi. nüüd,olles aastaid siit eemal oldud, tekkis vajadus uuesti tulla. ja olen hetkeseisuga meie pere ühise otsusega rahul. tean ka seda, et ma ei jää siia päriseks, et praegune on üks järjekordne periood. aga kavatsen seda perioodi täiega nautida. ja võtta sellest ajast neid plusse mida pealinn pakkuda suudab.
lapsed on ümberasumisega kohanenud ja samuti hetkeolukorraga rahul. suurem poiss avastab pealinna julgemalt ja rohkem kui 9 aastane. aga eks need uudishimud ja uute asjade avastamised ongi vanusega seotud. väikemees tunneb end oma uues kodus hästi ja koduselt. siin tähistasime ka tema 1 aasta sünnipäeva,jee! väikselt ja vaikselt,oma pereringis..kuid siiski tordiga:) ka Kauri 9 aastane sünnipäev sai selle kodu seinte vahel peetud.nii et tähtsündmusi ikka juba on olnud. ja veelgi, sõbrapäev ja meestepäev..ja täna siis ka vabariigi sünnipäev..nii et selgub nii et veebruar meie peres ongi olnud üks pidu peo otsa:) talvekuu. külm tuli äkki selga,vot see nii tore ei ole. külmaga ei ole ma osanud kunagi eriti head suhet luua. aga lubavad, et tiba veel ja möödas...
no täna oli ka külm aga käisime paraadil ikkagi suurema poisiga. tänu päikesele oli olemine seal õues täitsa värskendav. üllatasin iseennast...ma ei ole kunagi eriti paraadidel käinud ja ei oska nagu mitte midagi arvata ka nende toimumise vajalikkusest või mitte vajalikkusest....aga täna isegi vaimustusin....ma isegi ei tea millest...aga kuidagi uhke ja armas tunne oli seal olla ja lehvitada ja rõõmustada...ja see päike tegi selle olemise kuidagi omakorda armas-pidulikuks.
meie väikemees teeb mitmed sammud järjestikku aga veel päris pikka matka ei tee. 6 sammu on maksimum mida emme silm on tabanud. oma vendade moodi..nemadki said selle kõndimise napilt peale aastaseks saamist selgeks. mulle tundub et poisi astumist segavad ka soojad sokid ja villased papud ja muu selline staff mis külma ajaga kindlalt jalaotsa kuulub....palja jalaga arvan et suudaksime juba rohkem:) aga tasa ja targu,ega meil selle jooksmisega ju nii kiiret pole. emmel ongi raske siis sammu pidada:)
